Paraku on nii, et vanemad karusmarjasordid võivad kannatada suhteliselt tihti erinevate haiguste all - tavaliselt kahjustavad neid seen- ning viirushaigused, kohati ka kahjurid.
Kaks levinumatest, mis meid aias ehmatada võivad, on seenhaigused nimega karusmarja-jahukaste (Sphaerotheca mors-uvae) ja jahukaste (Microsphaera grossulariae).
Tegu on seenhaigustega, mis kahjustavad taime eri osi - ehk nii vilju, lehti kui ka võrseid - mainitud kattuvad hallika, hallikasvalge (tumeneva) kirmega - tavaline on ka nakatunud lehtede kuivamine ning varisemine põõsalt, samas jääb põõsas kiratsema, tekib arengupeetus ning marjade toidukõlblikkus ja saagikus saab tugevalt kannatada.
Kuidas need haigused levivad?
Selleks, et eelmainitud haigused edukalt levida ning kanda kinnitada saaksid, vajavad nad sobilikku keskkonda - näiteks optimaalset õhutemperatuuri +17-28C* ja samuti kõrget suhtelist õhuniiskus - vahemikus 80-100%.
Lisaks on täheldatud ka haiguste soodustumist peale ebanormaalselt suuri väetisekoguseid või peale ohtrat lämmastikuga väetamist (ühekülgne väetamine).
Miks põõsad haigestusid?
Sellele küsimusele pole tegelikult lihtne vastata, kuna põhjuseid on enamasti mitmeid ning tavaliselt sekkub olukorda ka mitme kehva sündmuse koosmõju.
Esmalt tuleks mõista seda, et taimede puhul on meil siiski tegemist elusorganismidega ning nagu igal elusorganismil, on ka taimedel oma füsioloogia ehk "toimimismehhanism".
Mõnes mõttes võiks seda võrrelda inimese organismiga - nii nagu inimeste puhul pole haiguste teke tavaliselt vaid ühe faktori põhjustatud, nii on see ka taimede puhul.
Niisiis - mõningad põhjused, miks meie karusmarjapõõsad võivad haigeks jääda, on minu vaatenurgast lähtudes järgmised (suvalises järjekorras):
1. Stress.
Kui taime enda, tema kasvupinnase või ümbritseva keskkonnaga toimuvad mingid muutused, siis tekitab see taimes üldjuhul stressi, positiivsete muutuste puhul on see kasulik, kuna see ergutab taime, negatiivsete muutuste puhul aga annab taim meile kohe märku, et "midagi on valesti".
2. Liig happeline või liig neutraalne kasvupinnas.
Karusmarjapõõsad vajavad kasvupinnase optimaalseks happesuse vahemikuks ca 5,5-6,2pH.
Olen kohanud aedu, kus kasvupinnase happesus on alla 5pH, samuti aedu, kus see on jällegi üle 8pH - seega - sama piirkonna aedade kasvupinnase happesus võib olla erinevatel põhjustel äärmusest äärmusesse.
Kasvupinnase pH mõõtmiseks on olemas erinevaid tehnoloogiaid ning seadmeid, kuid kindlaim viis selleks on kasutada aednike abi, kuna neil on (või peaks olema) olemas nii tehnoloogia kui ka teadmised happesuse määramiseks ning selle reguleerimiseks.
Happesuse teema on ulatuslikum ning seda puudutame kunagi hiljem mõnes uues postituses.
Üldjuhul võiks öelda - kui teie taimedel on mingi "uus" haigus, mida varem pole olnud, siis on suhteliselt vähe tõenäoline, et selle üheks põhjuseks võiks olla pH tasakaalu muutus.
3. Liiga intensiivne lõikus (harvendamine).
Tihti on probleemiks ka liiga tugev harvendamine - selge on see, et karusmarjapõõsas peaks olema piisavalt hõre, et seal käega vabalt askeldada saaks ning valgus ja õhk ka viljadeni ulatuks, kuid pikemalt hooldamata (harvendamata) põõsaste puhul ei tohiks seda kindlasti saavutada ühe hooaja jooksul.
Pikalt hooldamata põõsaste puhul tuleks nn "noorendusharvendus" teostada paari-kolme aastaga, lõigates igal aastal paarkümmend protsenti vanimatest harudest välja.
Paari kolme aasta möödudes tuleks edaspidi igal aastal vastavalt vajadusele ja põõsa suurusele välja lõigata nii palju, et põõsas saaks piisavalt õhku ja valgust ka keskosasse.
Sobiv aeg harvendamiseks on laias laastus detsembrist märtsi lõpuni.
4. Kui põõsad on hooldamata.
Kui põõsad on mitmeid aastaid hooldamata, on probleemiks vananenud harud ning tihe põõsas - liigse tiheduse tõttu ei saa ka uued võrsed edukalt areneda, kuna neil pole piisavalt õhku, valgust ning ruumi. Hooldamata põõsad on oma tiheduse tõttu seenhaiguste kasvulavaks - peale vihmast ilma on lehtede vahel palju niiskust ning lehed ei kuiva piisavalt kiiresti.
5. Kui põõsas kasvab heina.
Tihti kasvab marjapõõsaste südamikus ka lihtsalt heintaimi või muid võõrliike - väga oluline on põõsad seest heinavabad hoida.
6. Laotatakse põõsa alla tuhka.
Väga levinud stressoriks on tuha laotamine, eriti probleemne on see siis kui tuhka heidetakse põõsa südamikku või jäetakse kuhjakestena põõsa alla.
Puutuhka võite aias kasvupinnase neutraliseerijana kasutada küll, kuid seda tuleks jaotada ühtlaselt ning pigem põõsaste perimeetrit mööda.
Mida teha haigete põõsastega?
Üks võimalus on kasutada mõnda selleks sobilikku fungitsiidi (seenorganismide vastast preparaati), kuid seda soovitan ma kasutada siiski vaid tootmise puhul ning erialaspetsialisti kontrolli all.
Kodumajapidamises tasuks kemikaalipurgid käeulatusest eemale tõsta ning vaadata kõigepealt postituse eelmist alateemat - kas on ehk midagi, mis käib minu taimede kohta ning mida saaksin muuta?
Kui see on nii, siis tuleks proovida vastavalt ülaltoodud nõuannetele taime stressi vähendada ning lisaks sellele teha järgmist:
1. Kuna tüüpilise haiguspildi korral on kõige kehvemas seisus värsked võrsed ehk taime harude "ladvad", siis oleks mõistlik neid tagasi lõigata ja lõigatud osad ära hävitada - parim viis selleks on põletamine - kindlasti ei tohiks jääke kompostida.
2. Sügisel kui taim oma lehed langetab, siis korjake hoolsalt kõik lehed ja ka marjad kokku ning hävitage - vastasel korral toimub uuel kevadel taas uus nakkuspuhang kui talvel kenasti mahalangenud viljadel ja lehtedel puhanud seenhaigus taas aktiveerub.
3. Kui taim on üleni hallitusega kaetud ning eakas (viljakandeaeg möödumas), siis oleks mõistlik ta välja kaevata ning hävitada - uue taime võiks istutada uude asukohta.
Üldiselt on enamus uutest sortidest ka jahukastekindlad.
4. Lisaks võib kasutada ka "lihtkeemiat" - näiteks soovitatakse kasutada virtsavett - vahetult peale lehtede kasvu algust pritsida taim üle käärinud virtsalahusega. Selleks võtta üks osa virtsa, kaks osa vett, lasta 3-4 päeva käärida, siis segada 3 osa kääritist 1 osa veega ja asuda pritsimistööle.
Kas see on ka enda ja oma lähedaste osas mõistlik lahendus, selles ma juba kahtlen.
Teise nipina kasutatakse ka näiteks pesusooda lahusega pritsimist, mis on juba mõistlikum.
Selleks segatakse 50g pesusoodat 10L veega, kuhu lisatakse 40g rohelist seepi.
Sellise seguga pritsitakse enne ning pärast õitsemist nädalase vahega 3-4 korda.
Lõppkokkuvõtteks võiks siiski öelda, et mõistlikkus taimede eest hoolitsemises ning nende vajadustega arvestamine ja igasugustest äärmustest hoidumine võiks olla eduka koostöö võtmeks.
Proovige eeltoodud põhimõtteid kasvõi osaliselt rakendada ning suure tõenäosusega paraneb ka teie taimede olukord.
Allikas: autori isiklikud kogemused ning tähelepanekud.
Kaks levinumatest, mis meid aias ehmatada võivad, on seenhaigused nimega karusmarja-jahukaste (Sphaerotheca mors-uvae) ja jahukaste (Microsphaera grossulariae).
Tegu on seenhaigustega, mis kahjustavad taime eri osi - ehk nii vilju, lehti kui ka võrseid - mainitud kattuvad hallika, hallikasvalge (tumeneva) kirmega - tavaline on ka nakatunud lehtede kuivamine ning varisemine põõsalt, samas jääb põõsas kiratsema, tekib arengupeetus ning marjade toidukõlblikkus ja saagikus saab tugevalt kannatada.
Kuidas need haigused levivad?
Selleks, et eelmainitud haigused edukalt levida ning kanda kinnitada saaksid, vajavad nad sobilikku keskkonda - näiteks optimaalset õhutemperatuuri +17-28C* ja samuti kõrget suhtelist õhuniiskus - vahemikus 80-100%.
Lisaks on täheldatud ka haiguste soodustumist peale ebanormaalselt suuri väetisekoguseid või peale ohtrat lämmastikuga väetamist (ühekülgne väetamine).
Miks põõsad haigestusid?
Sellele küsimusele pole tegelikult lihtne vastata, kuna põhjuseid on enamasti mitmeid ning tavaliselt sekkub olukorda ka mitme kehva sündmuse koosmõju.
Esmalt tuleks mõista seda, et taimede puhul on meil siiski tegemist elusorganismidega ning nagu igal elusorganismil, on ka taimedel oma füsioloogia ehk "toimimismehhanism".
Mõnes mõttes võiks seda võrrelda inimese organismiga - nii nagu inimeste puhul pole haiguste teke tavaliselt vaid ühe faktori põhjustatud, nii on see ka taimede puhul.
Niisiis - mõningad põhjused, miks meie karusmarjapõõsad võivad haigeks jääda, on minu vaatenurgast lähtudes järgmised (suvalises järjekorras):
1. Stress.
Kui taime enda, tema kasvupinnase või ümbritseva keskkonnaga toimuvad mingid muutused, siis tekitab see taimes üldjuhul stressi, positiivsete muutuste puhul on see kasulik, kuna see ergutab taime, negatiivsete muutuste puhul aga annab taim meile kohe märku, et "midagi on valesti".
2. Liig happeline või liig neutraalne kasvupinnas.
Karusmarjapõõsad vajavad kasvupinnase optimaalseks happesuse vahemikuks ca 5,5-6,2pH.
Olen kohanud aedu, kus kasvupinnase happesus on alla 5pH, samuti aedu, kus see on jällegi üle 8pH - seega - sama piirkonna aedade kasvupinnase happesus võib olla erinevatel põhjustel äärmusest äärmusesse.
Kasvupinnase pH mõõtmiseks on olemas erinevaid tehnoloogiaid ning seadmeid, kuid kindlaim viis selleks on kasutada aednike abi, kuna neil on (või peaks olema) olemas nii tehnoloogia kui ka teadmised happesuse määramiseks ning selle reguleerimiseks.
Happesuse teema on ulatuslikum ning seda puudutame kunagi hiljem mõnes uues postituses.
Üldjuhul võiks öelda - kui teie taimedel on mingi "uus" haigus, mida varem pole olnud, siis on suhteliselt vähe tõenäoline, et selle üheks põhjuseks võiks olla pH tasakaalu muutus.
3. Liiga intensiivne lõikus (harvendamine).
Tihti on probleemiks ka liiga tugev harvendamine - selge on see, et karusmarjapõõsas peaks olema piisavalt hõre, et seal käega vabalt askeldada saaks ning valgus ja õhk ka viljadeni ulatuks, kuid pikemalt hooldamata (harvendamata) põõsaste puhul ei tohiks seda kindlasti saavutada ühe hooaja jooksul.
Pikalt hooldamata põõsaste puhul tuleks nn "noorendusharvendus" teostada paari-kolme aastaga, lõigates igal aastal paarkümmend protsenti vanimatest harudest välja.
Paari kolme aasta möödudes tuleks edaspidi igal aastal vastavalt vajadusele ja põõsa suurusele välja lõigata nii palju, et põõsas saaks piisavalt õhku ja valgust ka keskosasse.
Sobiv aeg harvendamiseks on laias laastus detsembrist märtsi lõpuni.
4. Kui põõsad on hooldamata.
Kui põõsad on mitmeid aastaid hooldamata, on probleemiks vananenud harud ning tihe põõsas - liigse tiheduse tõttu ei saa ka uued võrsed edukalt areneda, kuna neil pole piisavalt õhku, valgust ning ruumi. Hooldamata põõsad on oma tiheduse tõttu seenhaiguste kasvulavaks - peale vihmast ilma on lehtede vahel palju niiskust ning lehed ei kuiva piisavalt kiiresti.
5. Kui põõsas kasvab heina.
Tihti kasvab marjapõõsaste südamikus ka lihtsalt heintaimi või muid võõrliike - väga oluline on põõsad seest heinavabad hoida.
6. Laotatakse põõsa alla tuhka.
Väga levinud stressoriks on tuha laotamine, eriti probleemne on see siis kui tuhka heidetakse põõsa südamikku või jäetakse kuhjakestena põõsa alla.
Puutuhka võite aias kasvupinnase neutraliseerijana kasutada küll, kuid seda tuleks jaotada ühtlaselt ning pigem põõsaste perimeetrit mööda.
Mida teha haigete põõsastega?
Üks võimalus on kasutada mõnda selleks sobilikku fungitsiidi (seenorganismide vastast preparaati), kuid seda soovitan ma kasutada siiski vaid tootmise puhul ning erialaspetsialisti kontrolli all.
Kodumajapidamises tasuks kemikaalipurgid käeulatusest eemale tõsta ning vaadata kõigepealt postituse eelmist alateemat - kas on ehk midagi, mis käib minu taimede kohta ning mida saaksin muuta?
Kui see on nii, siis tuleks proovida vastavalt ülaltoodud nõuannetele taime stressi vähendada ning lisaks sellele teha järgmist:
1. Kuna tüüpilise haiguspildi korral on kõige kehvemas seisus värsked võrsed ehk taime harude "ladvad", siis oleks mõistlik neid tagasi lõigata ja lõigatud osad ära hävitada - parim viis selleks on põletamine - kindlasti ei tohiks jääke kompostida.
2. Sügisel kui taim oma lehed langetab, siis korjake hoolsalt kõik lehed ja ka marjad kokku ning hävitage - vastasel korral toimub uuel kevadel taas uus nakkuspuhang kui talvel kenasti mahalangenud viljadel ja lehtedel puhanud seenhaigus taas aktiveerub.
3. Kui taim on üleni hallitusega kaetud ning eakas (viljakandeaeg möödumas), siis oleks mõistlik ta välja kaevata ning hävitada - uue taime võiks istutada uude asukohta.
Üldiselt on enamus uutest sortidest ka jahukastekindlad.
4. Lisaks võib kasutada ka "lihtkeemiat" - näiteks soovitatakse kasutada virtsavett - vahetult peale lehtede kasvu algust pritsida taim üle käärinud virtsalahusega. Selleks võtta üks osa virtsa, kaks osa vett, lasta 3-4 päeva käärida, siis segada 3 osa kääritist 1 osa veega ja asuda pritsimistööle.
Kas see on ka enda ja oma lähedaste osas mõistlik lahendus, selles ma juba kahtlen.
Teise nipina kasutatakse ka näiteks pesusooda lahusega pritsimist, mis on juba mõistlikum.
Selleks segatakse 50g pesusoodat 10L veega, kuhu lisatakse 40g rohelist seepi.
Sellise seguga pritsitakse enne ning pärast õitsemist nädalase vahega 3-4 korda.
Lõppkokkuvõtteks võiks siiski öelda, et mõistlikkus taimede eest hoolitsemises ning nende vajadustega arvestamine ja igasugustest äärmustest hoidumine võiks olla eduka koostöö võtmeks.
Proovige eeltoodud põhimõtteid kasvõi osaliselt rakendada ning suure tõenäosusega paraneb ka teie taimede olukord.
Allikas: autori isiklikud kogemused ning tähelepanekud.
No comments:
Post a Comment