Eesti on alleede osas küllaltki rikas riik - neid on meil mitmest ajastust ning riigikorrast, osad neist on hästi säilinud, paljud kahjuks rikutud.
Alleede ajalugu on pikk, kirju ning huvitav - ulatudes tagasi juba Egiptuse vaarao Hatśepsut´i aega, mil sfinkside allee (allee mõiste on puiestee mõistest pisut erinev) Karnaki templist Luksori templini kulges.
Eesti oludes on alleesid rajatud läbi mitmete ajastute mitmetel eesmärkidel - kuid milline on nende olukord praegu, aastal 2017?
Eakate alleepuude olukord.
Eakad alleepuud on Eestis üldjuhul suhteliselt halvas seisukorras - miks?
Alleepuude puhul võiks öelda, et neile esitatavate tingimuste ja nõuete ning neile pakutava vahel haigutab paraku liig suur kuristik.
Nende puhul eeldatakse kiiret kasvu, ülihead saastatuse talumist, esteetilisust, väga kitsastes oludes hakkamasaamist ning vitaalsust. Asemele aga pakutakse väga väikest kasvuala koos toitainetevaese saastatud keskkonnaga.
Siiski - suurimaks eakate alleepuude tapjaks pole mitte eelmainitud tingimused, vaid progress, mis on eeldanud viimase 150 aasta jooksul mitmekordset juurestiku ja võrade lõhkumist (on ju selle aja jooksul lisandunud tohutul hulgal kommunikatsioone - elekter, vesi, gaas, kanalisatsioonid, kaablid, asfaltteed jms).
Teine väga suur probleem on eakate alleepuude hooldus - endiselt kiputakse hooldusega hiljaks jääma, põhjustades sellega taimede tervislikule seisundile tõsiseid probleeme.
Suurimaks väljakutseks on taimedele selles osas loomulikult liiga suurte lõikehaavade tekitamine, mis Eesti oludes tähendab sõltuvalt taimeliigist lõikeid alates 7-st või 10-st sentimeetrist.
Ainuüksi sellise lõikehaava eluskoega katmine võib taimel aega võtta isegi kuni 20 aastat (rakkude kasvukiirus on väga varieeruv), kujutage nüüd ette 110 aastast tammealleed, kust võib kohati leida kuni 30 sentimeetrise jämedusega lõikeid - kui palju aega võtab sellise haava kinnikatmine ning mis selle aja jooksul lahtise haavaga juhtub?
Pole raske mõista, miks meie eakate allepuude tüved on kohati õõnsad, miks neil esineb palju ohtlikke seenpatogeene ning miks on paljude alleepuude harud rebenemis- või murdumisohtlikud.
Kuidas seda olukorda parandada?
Eakate alleepuude puhul ei ole paraku nende elukvaliteedi parandamiseks just palju võimalusi, kuid mõningad võtted võivad seda teha küll.
Kuidas?
Esiteks on oluline nende (taimede) tervislikku seisundit vähemalt iga 5 aasta tagant hinnata, selleks saab spetsialist kasutada nii visuaalset hinnangut (hinnang toimub üle viiekümnest infokillust lähtudes), staatilisuse testi (tormijõu taluvustest, mida Eestis veel ei kasutata) kui ka tomograafuuringut, mis annab hea ülevaate kahjustuspaiga ohtlikkusest ning suunised edasiseks tegevuseks.
Teiseks tuleks vältida suuri lõikehaavu (elusosal) - selle asemel tuleks võimalusel alati kasutada elastiksidumist, mis jätab lõigatava oksa või haru alles, kuid muudab selle turvaliseks.
Ning kolmandaks tuleks kasutada süvaväetamist ja juurestiku õhustamist - taimed on kitsastes kasvuoludes ning väga viletsa toidu peal, lisaks on nende juurestikualas pinnast iga järgneva aastaga üha tihedamaks muudetud (vibratsioon, tallamine, hooldustehnika, sõidukid).
Kas alati on mõtet jätkata?
Ei ole.
Kui vähemalt kaks sõltumatut eksperti on hinnanud allee juba liiga ohtlikuks või enam mitte elujõuliseks, siis on aeg edasi liikuda, allee likvideerida, pinnas välja vahetada ning uued taimed asemele istutada.
Vaheleistutust pole mõtet teha - see on võimalik vaid väheste liikidega, kuid üldjuhul ei too see oodatud efekti - lisaks - allee mõte on kasutada ühesuguseid ning ühevanuseid taimi.
Üldiselt on inimestel arusaam, et halvas seisundis on alleed, mis on olnud kaua aega hooldamata, kuid see pole siiski päris nõnda.
Tegelikkuses olen üle Eesti erinevaid alleesid uurides jõudnud arusaamale, et hooletusse jäetud eakad alleed on tervisliku seisundi poolest tunduvalt paremas seisus kui paljud hiljuti hooldatud alleed.
Miks?
Looduslikult end nii öelda "isehooldavad" alleed saavad endaga edukalt hakkama, kuna puul ei ole tarvis ühtegi korralikku jämedat oksa või haru enda küljest ära heita.
See vajadus tekib alal, kus toimub inimtegevus ja sellega seoses oht rahalise või tervisliku kahju tekkeni - see vajadus ei teki puul, vaid inimesel ja inimesel tekib see vajadus tavaliselt mitte siis kui oks või haru on veel piisavalt väike, et seda ohutult (puule ohutult) likvideerida, vaid siis, kui selle läbimõõt on juba suur ning oks või haru "tundub" ohtlik või segab näiteks elektriliine või liiklust.
Nii tekitataksegi suuri lõikehaavu - ning kümneid aastaid hiljem imestatakse, miks see puu murdus, rebenes või tormiga maha vajus.
Ehk siis - loo mõte ja võti peitub teadmistes.
Kui need, kes otsustavad, mida, millal, kuidas ning kui suures mahus lõigata, on oma otsuste tagajärgedest teadlikud, siis on loota, et olukord muutub paremaks, kuid kui mitte, siis muutub olukord halvemaks.
Allikas: Autori isiklikud märkmed ning tähelepanekud.
Alleede ajalugu on pikk, kirju ning huvitav - ulatudes tagasi juba Egiptuse vaarao Hatśepsut´i aega, mil sfinkside allee (allee mõiste on puiestee mõistest pisut erinev) Karnaki templist Luksori templini kulges.
Eesti oludes on alleesid rajatud läbi mitmete ajastute mitmetel eesmärkidel - kuid milline on nende olukord praegu, aastal 2017?
Eakate alleepuude olukord.
Eakad alleepuud on Eestis üldjuhul suhteliselt halvas seisukorras - miks?
Alleepuude puhul võiks öelda, et neile esitatavate tingimuste ja nõuete ning neile pakutava vahel haigutab paraku liig suur kuristik.
Nende puhul eeldatakse kiiret kasvu, ülihead saastatuse talumist, esteetilisust, väga kitsastes oludes hakkamasaamist ning vitaalsust. Asemele aga pakutakse väga väikest kasvuala koos toitainetevaese saastatud keskkonnaga.
Siiski - suurimaks eakate alleepuude tapjaks pole mitte eelmainitud tingimused, vaid progress, mis on eeldanud viimase 150 aasta jooksul mitmekordset juurestiku ja võrade lõhkumist (on ju selle aja jooksul lisandunud tohutul hulgal kommunikatsioone - elekter, vesi, gaas, kanalisatsioonid, kaablid, asfaltteed jms).
Teine väga suur probleem on eakate alleepuude hooldus - endiselt kiputakse hooldusega hiljaks jääma, põhjustades sellega taimede tervislikule seisundile tõsiseid probleeme.
Suurimaks väljakutseks on taimedele selles osas loomulikult liiga suurte lõikehaavade tekitamine, mis Eesti oludes tähendab sõltuvalt taimeliigist lõikeid alates 7-st või 10-st sentimeetrist.
Ainuüksi sellise lõikehaava eluskoega katmine võib taimel aega võtta isegi kuni 20 aastat (rakkude kasvukiirus on väga varieeruv), kujutage nüüd ette 110 aastast tammealleed, kust võib kohati leida kuni 30 sentimeetrise jämedusega lõikeid - kui palju aega võtab sellise haava kinnikatmine ning mis selle aja jooksul lahtise haavaga juhtub?
Pole raske mõista, miks meie eakate allepuude tüved on kohati õõnsad, miks neil esineb palju ohtlikke seenpatogeene ning miks on paljude alleepuude harud rebenemis- või murdumisohtlikud.
Kuidas seda olukorda parandada?
Eakate alleepuude puhul ei ole paraku nende elukvaliteedi parandamiseks just palju võimalusi, kuid mõningad võtted võivad seda teha küll.
Kuidas?
Esiteks on oluline nende (taimede) tervislikku seisundit vähemalt iga 5 aasta tagant hinnata, selleks saab spetsialist kasutada nii visuaalset hinnangut (hinnang toimub üle viiekümnest infokillust lähtudes), staatilisuse testi (tormijõu taluvustest, mida Eestis veel ei kasutata) kui ka tomograafuuringut, mis annab hea ülevaate kahjustuspaiga ohtlikkusest ning suunised edasiseks tegevuseks.
 |
| Staatilisuse test. Varssavi, Poola. Foto: Ravel Reiljan |
Teiseks tuleks vältida suuri lõikehaavu (elusosal) - selle asemel tuleks võimalusel alati kasutada elastiksidumist, mis jätab lõigatava oksa või haru alles, kuid muudab selle turvaliseks.
Ning kolmandaks tuleks kasutada süvaväetamist ja juurestiku õhustamist - taimed on kitsastes kasvuoludes ning väga viletsa toidu peal, lisaks on nende juurestikualas pinnast iga järgneva aastaga üha tihedamaks muudetud (vibratsioon, tallamine, hooldustehnika, sõidukid).
Kas alati on mõtet jätkata?
Ei ole.
Kui vähemalt kaks sõltumatut eksperti on hinnanud allee juba liiga ohtlikuks või enam mitte elujõuliseks, siis on aeg edasi liikuda, allee likvideerida, pinnas välja vahetada ning uued taimed asemele istutada.
Vaheleistutust pole mõtet teha - see on võimalik vaid väheste liikidega, kuid üldjuhul ei too see oodatud efekti - lisaks - allee mõte on kasutada ühesuguseid ning ühevanuseid taimi.
Üldiselt on inimestel arusaam, et halvas seisundis on alleed, mis on olnud kaua aega hooldamata, kuid see pole siiski päris nõnda.
Tegelikkuses olen üle Eesti erinevaid alleesid uurides jõudnud arusaamale, et hooletusse jäetud eakad alleed on tervisliku seisundi poolest tunduvalt paremas seisus kui paljud hiljuti hooldatud alleed.
Miks?
Looduslikult end nii öelda "isehooldavad" alleed saavad endaga edukalt hakkama, kuna puul ei ole tarvis ühtegi korralikku jämedat oksa või haru enda küljest ära heita.
See vajadus tekib alal, kus toimub inimtegevus ja sellega seoses oht rahalise või tervisliku kahju tekkeni - see vajadus ei teki puul, vaid inimesel ja inimesel tekib see vajadus tavaliselt mitte siis kui oks või haru on veel piisavalt väike, et seda ohutult (puule ohutult) likvideerida, vaid siis, kui selle läbimõõt on juba suur ning oks või haru "tundub" ohtlik või segab näiteks elektriliine või liiklust.
Nii tekitataksegi suuri lõikehaavu - ning kümneid aastaid hiljem imestatakse, miks see puu murdus, rebenes või tormiga maha vajus.
Ehk siis - loo mõte ja võti peitub teadmistes.
Kui need, kes otsustavad, mida, millal, kuidas ning kui suures mahus lõigata, on oma otsuste tagajärgedest teadlikud, siis on loota, et olukord muutub paremaks, kuid kui mitte, siis muutub olukord halvemaks.
Allikas: Autori isiklikud märkmed ning tähelepanekud.
No comments:
Post a Comment