Kuidas toimida vastistutatud puude ja põõsaste alustega?

Tihti võib nii ühiskondlikel aladel kui ka eramaadel näha värskelt istutatud puid, kelle tüveümbruses tihe murututt või juurekaelapiirkonnas värsked trimmerdusjäljed – samuti võib kohata erinevaid põõsaid ja hekke, kus põõsas/hekis paiknev muru kipub põõsaga sama kõrgeks või kõrgemakski kasvama.

Võiks öelda, et taimetervise seisukohalt pole see eelnevalt kirjeldatu sugugi mitte hea.

Miks see nii on ning mida teha, et istutatud taimede aluspind annaks neile elu alustamiseks head eeldused?

Multśimata ja heina kasvanud peenra-ala. Foto: Ravel Reiljan

Esmalt – miks ei peaks taimi lihtsalt murualade sisse istutama?

Selleks on mitu lihtsat põhjust – loetlen neist olulisemad:

1. Niitmiskahjustused – ükskõik kui püüdlikult ka niita ei proovita, olen siiski ilma kahjustusteta värskelt istutatud puittaimi väga harva näinud. Noorele puittaimele piisab vaid ühest trimmerijõhviga vastupuutest, et puu pikalt põdema panna. Kui seda aga mitmeid kordi teha, siis võib taim aastateks kiduma jääda – ta ei ela ega sure, aastakasvud pidurduvad ning halb on kõigil – nii taimel kui omanikul.
2. Liigintensiivne niiskuse kadu – mida tihedam ning kõrgem muru taime tüvepiirkonda ümbritseb, seda intensiivsem on kasvupinnasest niiskuse väljatõmme. Viimaste aastate kuivad sügised ning kevaded on sellisel puhul aga oluliseks riskifaktoriks.
3. Lämmatamine või laasumise põhjustamine – kui istutatud taimed on veel õige pisikesed, siis võib juhtuda, et meile vajalik kultuurtaim kipub murutaimede sisse ära peituma, see aga võib põhjustada tema allajäämise või kasvupeetuse. Lisaks olen märganud, et teatud okaspuude sortidel võivad kõrge muru tõttu alumised oksad isegi ära kuivada.
4. Närilised – kõrge muru tüve ümbruses on talvetingimustes heaks paigaks, kus närilised mõnusalt tegutseda saavad – kevadel võime avastada, et meie hinnaline puu on niivõrd kahjustatud, et teda ei pruugi enam päästa saada.
5. Dekoratiivsus – kui tegemist on näiteks vastistutatud puittaimega keda toetatakse lisaks 2-3 toestusvaiaga ning kõigi nende ümber on rohupuhmad, siis pole vaatepilt ehk tõesti kõige kenam. Noored hekitaimedki on murutaimedega segatuna vähem dekoratiivsed.

Pea kõik eelmainitud aspektid on taimede jaoks üldjuhul stressoriteks – ning kui meie taim on stressis, siis võime avastada, et peatselt hakkavad teda kimbutama erinevad putukkahjurid või seenhaigused.

Mida siis teha, et taimedel oleks parem ning meil kergem niita ja kenam vaadata?

Selleks oleks mõistlik vastistutatud või ka varasemalt istutatud taimede tüveümbrused või põõsaste alused katta multśikihiga.

Millist kasu multśimine annab:

Üldiselt on multśimine päris kasulik, kuna:

1. Multś aitab säilitada oma piirkonnas stabiilset niiskustaset, mis on oluline eriti teatud kriisihetkedel.
2. See aitab vältida erinevate umbrohtude levikut – olen märganud, et esimesel aastal peale multsimist kasvavad umbrohud multśialal 20-30% ulatuses tagasi, kuid neid välja noppides on tulemus juba aasta hiljem pea umbrohuvaba.
3. Hooldusmugavus – esiteks, te ei vaja enam muruniiduki kõrvale trimmerit ning teiseks on väga mugav puude-põõsaste ümbrus puhtaks niita ilma neid kahjustamata.
4. Väga oluline on see, et multśikihi abil on võimalik reguleerida varasemalt istutatud puittaimede juurekaela või pookekoha asendit kasvupinnase suhtes – väga tihti on see kasvupinnases, kuid multśimisega saab selle välja tuua.
5. Ja noh, loomulikult on multśitud ala ka päris dekoratiivne.

Kuidas seda teha?

Kui meil on tegemist alles istutatavate taimedega, siis on see päris lihtne – tuleb jälgida, et multśikiht saaks ühtlane ning üsna paksu kihina (6-10cm), varasemalt istutatud taimede puhul tuleks teha pisut põhjalikumat tööd – oleks tarvis pinnast koorida ning mitmeaastased umbrohud võimalusel välja juurida, alles seejärel on võimalik multśi paigaldama hakata.

Millist materjali kasutada?

Multśiks kasutatavaid ning sobivaid materjale leiame põhimõtteliselt kõikjalt meie ümber ning vaid fantaasianappus võib sellele piirid seada.

Tüüpilised materjalid, mida olen inimesi näinud multśiks kasutatavat, on olnud näiteks männikoor, põhk, turvas, paber, puulehed, killustik, kivid, muruniide, kergkruus, saepuru, puulaastud, munakoored, savipotikillud, käbid, jõekarbid jne, jne.

Oluline on siin see, et teatud tüüpi multśimiseks kasutatavatel materjalidel võib olla ka negatiivsem mõju – näiteks kipub põhk, muruniide ja paber hallitama, lisaks ei teata paberil oleva trükivärvi mõjust taimedele, kergkruus kipub vahel tugevamate vihmade ja tuultega „ära liikuma“, puulehed võivad endas kanda erinevaid seenpatogeene, kivid võivad multśitud ala liiga tihedaks muuta, saepuru võib samuti erinevaid haigustekitajaid sisaldada, mõned materjalid võivad tõsta või langetada kasvupinnase pH taset, mis võib teatud taimedele probleeme tekitada jne.

Kuid põhimõtteliselt võite multśimiseks kasutada peaaegu mida iganes – siiski olen märganud, et suuremate istutusalade või lihtsalt puude ümber tehtavate multśiringide või hekialuste multśimiseks on olnud kõige loogilisemaks valikuks siiski jämedamafraktsiooniline (ca 15-48mm) männikooremultś.

Miks just männikoor?

Männikoore eeliseks on:

1. Selle suhteliselt aeglane lagunemisvõime – tavaliselt männikoorega multsitud aladele piisab igal aastal vaid ühest juurdelisamisest kogumahuna mitte üle 25% varasemast mahust. Miinuseks võiks lugeda lagunedes kasvupinnasest lämmastiku sidumist, kuid see võib pigem saada probleemiks suurte istutusalade puhul – sellisel juhul on võimalik alati lisalämmastikku anda.
2. Mitte liiga silmatorkav dekoratiivsus – aias tahetakse üldiselt suunata tähelepanu kas taimedele või tervikule, mitte pinnakattematerjalile.
3. Suhteliselt lihtne hooldamine – multś on alati peale värsket paigaldamist ilus, kuid mõelge, mis saab sügisel, kui lehed ja muu kraam multśi peale langeb – jämedamalt koorelt on seda suhteliselt mugav rehaga kokku tõmmata, kui ka pisut koort kaasa tuleb, pole sellest probleemi, kuna see on suhteliselt odav ning järgmise hooaaja alguses saate seda vabalt juurde lisada.

Multśitud peenra-ala. Foto: Ravel Reiljan

On veel üks võimalus – kasutada multśivaba multśi ehk kasutada lihtsalt nn „mustkesa“ ehk jätta multśitavale alale läbikobestatud pinnas, kuid selle miinuseks on esiteks umbrohtude teke ehk vajadus rohimiseks ning teiseks kobestamisvajadus, kuna mulla pealispinnale tekkiv koorik soodustab pinnasest vee aurustumist ning seda on tarvis aeg-ajalt kobestada ehk tekkinud kapillaarid pinnase pealmises kihis purustada – seega, suhteliselt töömahukam kui multśimisel abimaterjali kasutamine.

Loomulikult kehtivad tootmisaiandites ning puukoolides omad põhimõtted ja nipid, kuid koduaiapidamises või miks mitte ka avalikel aladel on eelnevalt kirjeldatu kasutamine suhteliselt lihtne ning vähekulukas.

Niisiis, hoidkem oma taimi, siis teenivad nad meid kaua ja hea meelega.

Allikas: autori isiklikud tähelepanekud ning märkmed.