Eesti linnapargid on tihtipeale üldiselt elustiku mitmekesisuse- ning hulga suhtes kehvapoolses seisus - kui sammuda keskmisse linnaparki ning proovida end sättida putukate, lindude või pisiimetajate olukorda, siis pole see sugugi kiita.
Linnaparkide üldlevinud probleemid kipuvad taanduma minimaalselt viiele asjale, mida pisut muutes või ümber mõeldes oleks võimalik olukorda hüppeliselt parandada.
1. Liigivaesus.
Alati on erandeid, kuid need kinnitavad tavaliselt reegleid.
Võtsin kätte ning vaatlesin keskmise Eesti linna keskmist linnaparki - sellise pargi puittaimede liigilisus on vaene - perekond kuusk, perekond nulg, mägimänd, heal juhul harilik jugapuu, perekond lehis, arukask, harilik vaher, harilik hobukastan, sanglepp, perekond toompihlakas, harilik kukerpuu, siberi kontpuu, harilik sarapuu, harilik saar, harilik toomingas, harilik tamm, perekond kibuvits, harilik pihlakas, perekond sirel, perekond pärn, perekond enelas, jalakad on paljudes kohtades juba surnud (http://urbandendro.blogspot.com.ee/2016/03/miks-jalakad-kuivavad.html).
Teenimatult vähe on Eesti parkides kasutust leidnud näiteks: hõlmikpuu, perekond ebatsuuga, perekond seedermänd, perekond mänd (valge, must, hall, keerd), hiibapuu, elupuu, hiigel-elupuu, perekond kadakas, harilik ebajasmiin, pooppuu, perekond ebaküdoonia, perekond viirpuu, väike mandlipuu, harilik kuldvihm, perekond läätspuu, harilik sumahh, perekond vaher, saarvaher, perekond kikkapuu, perekond kuslapuu, perekond lodjapuu, perekond leeder, perekond pöök, punane tamm, perekond pähklipuu, harilik liguster, perekond rododendron, värdforsüütia, hõbehaab, perekond remmelgas, amuuri korgipuu, harilik robiinia, pensilvaania saar, juudapuulehik, perekond magnoolia, valge mooruspuu, harilik parukapuu, harilik tulbipuu jt.
Seda nimekirja lugedes võib tunduda, et nii mitmedki siin mainitud liikidest on Eesti mõistes utoopia, kuna meie kliimas nad vastu ei pea.
Tegelikult ei ole see tõene - kõik nimekirjas mainitud liigid kasvavad Eestis edukalt ning viimase aastakümne kliima on muutunud valdavalt veelgi soodsamaks (2015 talv oli siiski ebasoodne).
Põhiliseks probleemiks on siiski see, et taimi tuleb Eestis koolitada ning kasvukoht tuleb valida vastavalt taime eripärale ehk nõudmistele.
Teiseks probleemiks on loomulikult taimede kättesaadavus Eesti puukoolides - kuigi see olukord tundub pidevalt paranevat.
Kolmandaks probleemiks on tegelikult see, et vahel ei ole need, kes valivad taimedele istutuskohta, oma ala spetsialistid - sellest probleemid ka algavad.
Pea igas pargis on olemas omad turbekohad, mis sobivad ka tundlikele taimedele.
2. Niitmine
Mõnes kohas niidetakse liig tihti, mõnes liig harva, mõnes kõrgelt, mõnes madalalt - kuid see on juba eraldi teema.
Põhiküsimus on siiski selles, et linnaparke üldiselt niidetakse ning ega linnas muudmoodi eriti saagi - kuid mida saaks muuta, oleks parkidesse nn "kaitsealade" loomine.
Igas pargis võiks olla üks kuni mitu puutumatut ala, mis on näiteks aiaga ümbritsetud ja kus taimestik kasvab puutumatult (ära oleks tarvis vaid koristada rämps, mis sinna pillutakse, kuna inimeste mõtteviis pole veel sellistes asjades eriti muutunud).
Ideaalne, kui sellised alad rajataks mõne suursuguse, ohtliku või surnud puu ümber ning nende suurus võiks olla puu võra projektsioonist pisut suurem - sellisel juhul on võimalik saada mitu head asja korraga - esiteks oleks suursugune puu esile tõstetud, ohtliku puu okste kukkumise tagajärjel põhjustatav kahju elimineeritud ning surnud puu puhul oleks võimalik teda kui ökosüsteemi tähtsat osa säilitada (surnud puusse saavad oma kodupaiga rajada erinevad putukad, linnud ning loomad, samuti saavad seal kasvada ka erinevad puuseened).
Suurim kasu selliste aedikute puhul oleks loomulikult suurepärase keskkonna loomine kõikvõimalikele erinevatele putukatele, lindudele ning pisiimetajatele.
3. Säilikpuud
Kui juhtub, et pargis sureb mõni puu, siis tavaliselt raiutakse ta maha ning endist puud jääb heal juhul meenutama vaid känd.
Tegelikult oleks mõistlik jätta igasse parki paar säilikpuud, mille ümbruse võib kaitsta väikese aedikuga, millesse tekib puutumatuse korral kiiresti omaette elust kihisev keskkond.
Vahel on parkides tegemist ka murdumisohtlike puudega - sellisel juhul ei pea alati raie kasuks otsustama - tihti piisab sellest, kui ohud minimeerida (eemaldada murdumisohtlikud oksad või harud), jätta püsti võimalik suur osa puust ning ladustada raiejäägid puu alla aedikusse.
4. Pesakastid
Lindude pesakaste on parkides ilmselgelt liiga vähe - neid oleks võimalik kasvõi talgute korras juurde organiseerida.
5. Sügisene lehtede väljavedu
Iga aasta sügisel alustatakse parkidest massilise lehtede väljaveoga.
Selle tulemusena muudetakse parkide kasvupinnast aasta-aastalt üha vaesemaks.
Siin oleks kaks varianti - kas kasutada lehehakkurit ning puistata lehepuru tagasi parki või kasutada näiteks linna prügilat, koguda lehed, teha neist komposti ning kasutada seda uutel aastatel taas parkides.
Seega - elurikkuse suurendamiseks pole tarvis suurt eelarvet või mingeid erilisi kalleid projekte - vahel piisab väikestest ja lihtsatest asjadest, et meid ümbritsevat keskkonda loomulikumaks muuta.
Allikas: autori isiklikud tähelepanekud ning märkmed.
Linnaparkide üldlevinud probleemid kipuvad taanduma minimaalselt viiele asjale, mida pisut muutes või ümber mõeldes oleks võimalik olukorda hüppeliselt parandada.
 |
| Ideaalne keskkond elurikkuse tõstmiseks. Foto: Ravel Reiljan |
1. Liigivaesus.
Alati on erandeid, kuid need kinnitavad tavaliselt reegleid.
Võtsin kätte ning vaatlesin keskmise Eesti linna keskmist linnaparki - sellise pargi puittaimede liigilisus on vaene - perekond kuusk, perekond nulg, mägimänd, heal juhul harilik jugapuu, perekond lehis, arukask, harilik vaher, harilik hobukastan, sanglepp, perekond toompihlakas, harilik kukerpuu, siberi kontpuu, harilik sarapuu, harilik saar, harilik toomingas, harilik tamm, perekond kibuvits, harilik pihlakas, perekond sirel, perekond pärn, perekond enelas, jalakad on paljudes kohtades juba surnud (http://urbandendro.blogspot.com.ee/2016/03/miks-jalakad-kuivavad.html).
Teenimatult vähe on Eesti parkides kasutust leidnud näiteks: hõlmikpuu, perekond ebatsuuga, perekond seedermänd, perekond mänd (valge, must, hall, keerd), hiibapuu, elupuu, hiigel-elupuu, perekond kadakas, harilik ebajasmiin, pooppuu, perekond ebaküdoonia, perekond viirpuu, väike mandlipuu, harilik kuldvihm, perekond läätspuu, harilik sumahh, perekond vaher, saarvaher, perekond kikkapuu, perekond kuslapuu, perekond lodjapuu, perekond leeder, perekond pöök, punane tamm, perekond pähklipuu, harilik liguster, perekond rododendron, värdforsüütia, hõbehaab, perekond remmelgas, amuuri korgipuu, harilik robiinia, pensilvaania saar, juudapuulehik, perekond magnoolia, valge mooruspuu, harilik parukapuu, harilik tulbipuu jt.
Seda nimekirja lugedes võib tunduda, et nii mitmedki siin mainitud liikidest on Eesti mõistes utoopia, kuna meie kliimas nad vastu ei pea.
Tegelikult ei ole see tõene - kõik nimekirjas mainitud liigid kasvavad Eestis edukalt ning viimase aastakümne kliima on muutunud valdavalt veelgi soodsamaks (2015 talv oli siiski ebasoodne).
Põhiliseks probleemiks on siiski see, et taimi tuleb Eestis koolitada ning kasvukoht tuleb valida vastavalt taime eripärale ehk nõudmistele.
Teiseks probleemiks on loomulikult taimede kättesaadavus Eesti puukoolides - kuigi see olukord tundub pidevalt paranevat.
Kolmandaks probleemiks on tegelikult see, et vahel ei ole need, kes valivad taimedele istutuskohta, oma ala spetsialistid - sellest probleemid ka algavad.
Pea igas pargis on olemas omad turbekohad, mis sobivad ka tundlikele taimedele.
2. Niitmine
Mõnes kohas niidetakse liig tihti, mõnes liig harva, mõnes kõrgelt, mõnes madalalt - kuid see on juba eraldi teema.
Põhiküsimus on siiski selles, et linnaparke üldiselt niidetakse ning ega linnas muudmoodi eriti saagi - kuid mida saaks muuta, oleks parkidesse nn "kaitsealade" loomine.
Igas pargis võiks olla üks kuni mitu puutumatut ala, mis on näiteks aiaga ümbritsetud ja kus taimestik kasvab puutumatult (ära oleks tarvis vaid koristada rämps, mis sinna pillutakse, kuna inimeste mõtteviis pole veel sellistes asjades eriti muutunud).
Ideaalne, kui sellised alad rajataks mõne suursuguse, ohtliku või surnud puu ümber ning nende suurus võiks olla puu võra projektsioonist pisut suurem - sellisel juhul on võimalik saada mitu head asja korraga - esiteks oleks suursugune puu esile tõstetud, ohtliku puu okste kukkumise tagajärjel põhjustatav kahju elimineeritud ning surnud puu puhul oleks võimalik teda kui ökosüsteemi tähtsat osa säilitada (surnud puusse saavad oma kodupaiga rajada erinevad putukad, linnud ning loomad, samuti saavad seal kasvada ka erinevad puuseened).
Suurim kasu selliste aedikute puhul oleks loomulikult suurepärase keskkonna loomine kõikvõimalikele erinevatele putukatele, lindudele ning pisiimetajatele.
3. Säilikpuud
Kui juhtub, et pargis sureb mõni puu, siis tavaliselt raiutakse ta maha ning endist puud jääb heal juhul meenutama vaid känd.
Tegelikult oleks mõistlik jätta igasse parki paar säilikpuud, mille ümbruse võib kaitsta väikese aedikuga, millesse tekib puutumatuse korral kiiresti omaette elust kihisev keskkond.
Vahel on parkides tegemist ka murdumisohtlike puudega - sellisel juhul ei pea alati raie kasuks otsustama - tihti piisab sellest, kui ohud minimeerida (eemaldada murdumisohtlikud oksad või harud), jätta püsti võimalik suur osa puust ning ladustada raiejäägid puu alla aedikusse.
4. Pesakastid
Lindude pesakaste on parkides ilmselgelt liiga vähe - neid oleks võimalik kasvõi talgute korras juurde organiseerida.
5. Sügisene lehtede väljavedu
Iga aasta sügisel alustatakse parkidest massilise lehtede väljaveoga.
Selle tulemusena muudetakse parkide kasvupinnast aasta-aastalt üha vaesemaks.
Siin oleks kaks varianti - kas kasutada lehehakkurit ning puistata lehepuru tagasi parki või kasutada näiteks linna prügilat, koguda lehed, teha neist komposti ning kasutada seda uutel aastatel taas parkides.
Seega - elurikkuse suurendamiseks pole tarvis suurt eelarvet või mingeid erilisi kalleid projekte - vahel piisab väikestest ja lihtsatest asjadest, et meid ümbritsevat keskkonda loomulikumaks muuta.
Allikas: autori isiklikud tähelepanekud ning märkmed.
Väga huvitav lugemine.
ReplyDeleteTänan kommenteerimast!
ReplyDelete