Kuidas toimida tüveõõnsusega?

Tuleb tihti ette, et eakamatel puudel on tüveõõnsus või lausa mitu – mida oleks sellisel juhul mõistlik ette võtta ning mida jällegi tegemata jätta?

Betoneeritud tüveõõnsus. Foto: Ravel Reiljan

Esmalt - kuidas oleks mõistlik toimida?

1. Kui õõnsus esineb puul, kes kasvab sellises kohas, kus puu murdumise, rebenemise või ümbervajumise korral pole karta õnnetust inimeste või vara suhtes, siis tasuks see jätta puutumata – sellest kujuneb aja jooksul paik, kus võivad leida varju erinevad pisiloomad, linnud või putukad.

2. Kui õõnsus esineb puul, kelle murdumise, rebenemise või ümbervajumise korral on kahjutekkimise oht olemas, tuleks kindlasti asja sekkuda – seda võiks teha järgmiselt (esmalt tuleks kindlasti ohte ning riske hinnata – võib juhtuda, et puu tuleb hoopis raiesse määrata):

a) tüveõõnsus (tüüpiline asukoht juurekaelapiirkonnas) tuleks ettevaatlikult pehmest ja ka poolpehmest materjalist puhtaks rookida. Selleks võiks kasutada mingit käsitööriista - kühvlit, harki, kulpi vms (palja käega ei tasu tüves sorkida – keegi ei tea, mida seal peituda võib).

b) peale õõnsuse puhastamist tuleks võimalusel tekitada õõnsuse põhja (kui õõnsus lõppeb enne maapinda) äravooluava – selleks tuleks puurida 1-2cm läbimõõduga ava, mille abil saaks õõnsuse põhja kogunenud vedelik sealt välja valguda (mida kuivem on õõnsuse sisemus, seda aeglasemad on ka lagunemisprotsessid).

c) kui õõnsus on puhastatud ning äravooluava valmis, siis tuleks võtta peenesilmaline (silma suurus ei peaks üle 5mm olema) võrktraat (neid on igas värvivariatsioonis) ning katta õõnsuse avaus sellega (kinnitamiseks tasuks kasutada roostevabu kruvisid).

Ongi kõik.

Teiseks - kuidas oleks mõistlik mitte toimida?

1. Kindlasti ei tohiks riskiga puu puhul jätta õõnsusesse sekkumata – vastasel korral suureneb/edeneb see järjekindlalt igal aastal.

2. Täidised ja plommid – olen näinud inimeste leidlikkust ning erinevaid lähenemisvõtteid paljude puude puhul – kasutatakse betooni, telliskive ning isegi makrofleksi..

Plommide ja täidiste kasutamise puhul on kahjuks siiski nii, et nendest on alati rohkem kahju kui kasu.

Kuna tegemist on elusorganismiga (puittaim), siis ei saa me mingi nipiga täidise ja puu ühenduskohti täiesti hermeetiliseks muuta – ikka pääseb sinna vahele niiskus ning mädanikku tekitavad mikroorganismid, kes sellises keskkonnas end väga mugavalt tunnevad.

3. Äravooluavade mittetegemine – kui see etapp jäetakse tegemata, võib õõnsus muutuda pisikeseks tiigiks – koos vastava elustikuga.

Talviste tugevate külmadega võib tekkida ka selle tõttu lisarebendeid või lõhkemisi.

4. Õõnsuse katmatajätmine.

Kui õõnsus jääb lahtiseks, siis lõppeb see tavaliselt ebameeldivustega – linnatingimustes on nende põhjustajateks üldjuhul meie kaaskodanikud, kes kasutavad tüvede õõnsusi meeleldi prügikastidena.

Tihti süüdatakse neid ka lõbu pärast põlema.

5. Umbse kattematerjali kasutamine.

On väga oluline, et tüveõõnsuses oleks nö „tuuletõmme“, see tagab keskkonna, mis mädanikutekitajatele hästi ei sobi ning selletõttu protsessid aeglustuvad (kuiv ja liikuv õhk).

Allikas: autori märkmed ning tähelepanekud.